Riskijuhtimise süsteeme on palju, üks lubab olla parem kui teine. Süsteem ise samas ei loo erilist teavet või õpikogemust. Süsteem on .... süsteem. See, kuidas süsteemile sisu anda, vot see on küsimus.
Kes meist ei teaks vähemalt kahte-kolme metoodikat, kuidas koostada riskianalüüsi. Mida aeg edasi, seda enam neid "parimaid" tuleb. See on infoühiskonna paratamatus. Samas ei ole ükski neist valed- need metoodikad on kusagil päriselt ka toiminud. Vale on nimetada seda universaalseks ja rakendada või soovitada seda teistes ettevõtetes.
Riskijuhtimise süsteem peab arvestama ettevõtte või asutuse eesmärke ja tegutsemise valdkonda.
Tehnoloogiasektoris tegutseva ettevõtte riskijuhtimise süsteeme või metoodikat või riskianalüüsi metoodikat ei saa rakendada põllumajandusvaldkonnas tegutseva ettevõtte peal ja vastupidi. Riigiasutuses toimiv riskijuhtimise süsteem ei tööta kohalikus omavalistuses.
Pean nõustuma, et süsteem ei olegi muud, kui juhendmaterjal, alapealkirjad. Kuid kuidas siis luua ettevõtte iseärasusi arvestavat riskijuhtimise süsteemi?
Mina soovitan kasutada kolme etappi:
1) Millised stsenaariumid mõjutavad kõige enam ettevõtte või asutuse eesmärkide täitmist?
Näiteks mis mõjutab kõige enam kasumi saamist? On see tooraine hinna tõus? Sihtturu jahenemine?
2) Millised on punased jooned?
Näiteks milline tooraine hind on veel talutav? Millal enam kindlasti ei ole?
3) Mida teha, kui punane joon on ületatud?
Näiteks millised on tegevused, kui tooraine hind ületab punase joone.
Edasi tuleb teile jälgida teie poolt määratud parameetreid ehk koguda infot (nt kevade keskmine sademete hulk, tooraine hinda mõjutavate tegurite parameetrid- olgu selleks siis kas naftapuuraugu rikked, põud mingis regioonis, sigade suur suremus Hiinas, jne jne jne).
Kolm lihtsat küsimust, natukene aega ja teil on töötav riskijuhtimise süsteem.
Comments