Kuidas koostada hädaolukorra lahendamise plaani?
Kahjuks põhjapanevat vastust siit ei saa, kuna metoodikaid, võimalusi ja ka õigusaktidest tulenevat kohustuslikku sisu on väga palju.
Kui sa ikka veel otsustad edasi lugeda ja oma aega sellesse postitusse panustada, siis aitäh sulle ja ma jagan siin oma kogemusi ning vaateid.
See postitus on hetkel selline maitse suhu andmise postitus, kus ma lähemalt räägin neljast olulisest komponendist koos näidetega, kuid ilma detaili minemata. Tundub, et siin on ainest pikemaks postituste seeriaks. See on oluline teema minu jaoks ja ma soovin oma mõtteid rohkem laiemale avalikkusele tutvustada.
Iga kriisiplaani koostamise juures peate alati meeles pidama, et ei ole olemas kriisi, mis on ainult sinu asutuse võimekuses ära lahendada. Samuti ei tohiks keegi arvata, et üks asutus saab hakkama kriisi lahendamisega. Ei ole olemas üksikut kriisipaani, mille asutuse ise kusagil ära teeb. Iga kriisiplaan on üks osa mingist suuremast reageerimise, võimekuste ja ressursside plaanist.
Iga korralik hädaolukorra lahendamise plaan või kriisiplaan peab põhinema neljal komponendid:
1) Mõjude hindamine
2) Varajase hoiatuse süsteem ehk ennetavad tegevused õigel ajal
3) Reageerimine, mis jaguneb omakorda kaheks:
3.1) Reageerimine hetkeolukorrale
3.2) Kriisi eskaleerumise pidurdamine
1) Mõjude hindamine
Mõjude hindamine ise ei peaks olema kriisiplaani osa, kuid see määrab suuresti ära selle, kui palju tuleb kriiside juhtimisel üllatusi ja üllatused on need, mis muudavad kriisijuhtimise keeruliseks.
Igal kriisil on mingi oluline sektoriteülene mõju. See haarab kõiki ühiskonna aspekte. Sellepärast seda kriisiks või hädaolukorraks nimetatakse. See on sündmus, mis mõjutab kõike ja kõiki ning selle lahendamine nõuab väga paljude asutuste ja isikute koostööd.
Igal kriisil on olemas otsesed mõjud ehk mõjud, mis kohe mõju avaldavad, ja kaudsed mõjud, mis jõuavad ühiskonda hoopis ebaharilikul moel. Näiteks COVID-19 otsene mõju oli ülekoormatud tervishoiusüsteem, liikumispiirangud (mis viisid turismisektori, sh lennunduse madalseisu) sotsiaalsete kontaktide vähenemine, jne. Kaudsed mõjud olid kinni olevad haridusasutused ehk lapsed, keda ei saanud üksi jätta, kuid ka vanavanemaid ei saanud kutsuda, vaimse tervise halvenemine, edasilükatud operatsioonid jne.
Näiteks kui venelased korraldavad Zaporižžja tuumaelektrijaamas mingi käki, kas või valearvestuse ja selle tulemusena tekib kriitiline viga, mis viib massiivse tuumaõnnetuseni, siis nagu meie riigi tuumaekspert on mitmel korral välja öelnud - otsene mõju meile suure tõenäosusega on minimaalne. Saaste suure tõenäosusega meieni ei jõua, kuid mis meile jõuavad, on erakordselt kaalukad kaudsed mõjud.
Ukrainlased ei saa seal enam elada, maad harida, elektrit toota väga pikka pikka aega. Kui me varem ägasime nende 50 000+ saabunud ukrainlase üle, siis sellise mastaabiga õnnetus võib meile tuua sadu tuhandeid väga pikaajalist põgenikku ja need hakkavad meie ühiskonda muutma - tahad sa või ei taha.
Toidu hind läheb lakke, sest Ukraina on Euroopa viljaait ning sadade miljonite Aafrika riikide elanike baastoiduaine tagaja. Tekivad tohutud diplomaatilised pinged nii Ukraina põgenike kui Aafrika mandrilt saabuvate põgenike pärast.
Teravilja hind läheb lakke ja lisaks nendele toiduainetele, mida otseselt teraviljast tehakse, lähevad lakke ka kõik need toiduained, mis sõltuvad teraviljast. Isegi loomakasvatus, st pigem kindlasti loomakasvatus. Need loomafarmid, kus teravilja ise ei kasvatata suure tõenäosusega on sunnitud lõpetama. Lõpuks on küsimus on meie riigi toidu varustuskindluse tagamises.
Kogu meie ühiskondlik elukorraldus seisab silmisti erakordselt suurte katsumustega. Meil ju pole isegi eesti keele õpetajaid, kuidas me siis pikaajaliste kaitsesaajate lapsi koolitame. Ukrainast küll tuleb üksjagu õpetajaid ja muid oma ala proffe kuid meie keelereeglid on väga karmid. Paljud vajavad vältimatut sotsiaalabi (majutus, toit, vesi, riided, hügineenitarbed naistele). Kui nad majutatakse spordisaalidesse, siis keegi ei saa seal enam sporti teha. Tahestahtmata tekivad etnilised pinged jne. Me võime seda siin jätkatagi edasi harutama.
Oluline on kõik koos, erinevate valdkondade, sektorite ja asutuse inimeste koostöös kaardistada ära kogu mõjusfäär, otsesed ja kaudsed mõjud, ja alles siis saab hakata plaane tegema.
2) Varajane hoiatuse süsteem
Varajane hoiatuse süsteem on põhimõtteliselt pop lause ennetavate tegevuste kohta. Aafrika sigade katk hüüdis kaugelt, et tuleb. COVID-19 hüüdis kaugelt, et tuleb. Hiliskevadised veevaesed ajad on juba pigem nagu normaalne. Erakordsed temperatuurid praegu Hispaaniast alates juba hüüavad, et tulevad. Kuuse kooreürask on ammu juba peo püsti pannud.
Mina soovitan kindlasti kriisiplaanis kajastada esimese asjana ennetavat proaktiivset käitumist ehk kes ja millistel tingimustel alustab inimeste, partnerite ja ressursside võimestamist. Tahes-tahtmata kaasneb iga kriitilise võime tõstmisega muude, vähemtähtsate ülesannete taandumine.
Kui mõjud on kõik koostööd tehes hinnatud, on lihtsam välja mõelda ennetavaid tegevusi, sh ka neid ennetavaid tegevusi, mida hakatakse tegema siis, kui mingi punane joon on ületatud.
Riiklik Ilmateenistus KAURi all teab päevi, kui mitte nädal ette, kui tulevad ekstreemsed ilmastikuolud, nt pikaajaline tugev torm või jäide, kuumalaine jne. Nad ei saa ennustada, kui palju tuleb kevadel vett alla ja kui pika aja jooksul, kuid mingid mudelid, mis prognoosivad võimalikke sadude mahtu mingil ajahetkel on võimalik koostada.
Kui ilmateenistus annad uue Katariina lumetormi hoiatuse, siis see on selge punane joon ja meil kõigil on kohustus alustada tegevusi. Meil kõigil, alates Jürist, kelle liikumisraskustega ema vajab lisa küttepuid ja vett, või Mari, kelle isa vajab aegajalt kohustuslikku kodust hapnikuravi, mis aga töötab elektri pealt.
3) Reageerimine
Kriisi edukaks lahendamise on vajalik reageerida hetkeolukorrale, sh otseselt mõjutatud teenuste taastamisele ja hädas olevate inimeste aitamisele, ning vajalik on pidurdada kriisi eskaleerumine ehk hoida esialgu ära halbade mõjude laienemine.
Neid kahte poolt oli COVID-19 kriisi ajal väga selgelt näha, kus ühelt poolt loodi võimalusi haiglakohtade suurendamisel ja IKV varude tagamisel, kuid seda kõike toetas ka ennetavate ehk haiguse levikut tõkestavate poliitikate kujundamine, ühiskonna kaasamine jne.
Kas need kõik asjakohased olid, on raske tagantjärele targutamata öelda. Hirm uue ees teeb vahel ehk liiga ettevatlikuks. Olen alati öelnud, et rottide tõrjumiseks ei ole mõistlik maja põlema panna. Seega soovitan pigem kulutada rohkem ressursse mõjude hindamisele ja vähem plaani tegemisele, sest, nagu ütlesin, uudsus teeb kriisijuhtimise raskeks.
Mida paremini on mõjud hinnatud, seda paremini saab aimu, milliseid ressursse on millisel ajahetkel vaja. Seega saame aimu, millised asutusi, MTÜsid, isikuid on vaja ja saab hakata kokku leppima vastutust ja kohustusi.
Kui Eestis on mingil ajahetkel 5000 vältimatu abi vajajat, siis selle numbriga nt saavad hakkama vb kohalikud omavalitsused (see on näide, ma tegelikku numbrit ei tea), sotsiaalministeeriumi ja/või SKA abiga. Kui aga nt 10000, siis lisandub juurde kohe riikliku tasandi vastutuse suurenemine, sh tuleb aktiveerida vabatahlik toiduabi, rahvusvahelised abiorganisatsioonid, rahvusvaheline annetuste kogumine jne. Kui meil on mõjud hinnatud, siis me saame väga selgelt lahti kirjutada, millise asutuse ressursse meil mis tasemel vaja on. Need asutused peavad seda muidugi teadma.
Lumetorm ei võta meilt ära mitte ainult võimalust minna tööle või poodi, vaid see võtab tihti ära ka elektri. Enamust kontoriinimesi see enam vb niiväga ei puuduta, sest kodust töötamine on juba pigem nagu norm. Operatiivtöötajad ja elutähtsa teenuse osutajad ei pääse hommikul tööle ega abivajajani, kriisi lahendamise eest vastutavad inimesed ei pääse tööle, lapsed ei pääse lasteaega ja kooli. Häiritud on side ja andmeside. Rikete kõrvaldamine viibib jne.
Ja jõuamegi sinna, kus pole olemas ühte hädaolukorra lahendamise plaani või kriisiplaani. Kõigil, kellel on oluline roll kriisi lahendamise täita, neil peavad olema omad plaanid ja kokku tuleb üks suur värviline pusle ja eriti hea oleks, kui need pusletükid on ikka samast pildist.
See roll on suuresti seotud peamiselt asutuse ülesannetega ja võimega mingil ajahetkel saada hakkama mingit reageerimise taset nõudva ülesandega. Selleks võib piisata juba olemasolevast võimest, nt PPA ei pea koolitulistamise korral midagi kusagilt juurde tekitama, nende baastase katab selle kooli ühe kriisistsenaariumi ära. Samas mõni stsenaarium eeldab, et PPA tekitab enda sees oluliselt suurema võime mingiks soorituseks, kui tal nö "rahuajal" on.
Ka MTÜ Toidupank täidab rahuajal või praegu mingit kindlat rolli, kuid kas nad on üldse kellegi kriisiplaani kui väga olulist võimekust omavat ning lihtsalt eskaleeritavat võimekust sisse toodud? Aga Punane Rist? Või need vabatahtlikud, kes praegu Ukraina heaks higistavad? Miks ei võiks need võimekused olla loodud varem ja teadlikult?
Ja lõpuks me jõuame oma arutlusega sinnamaani, kus asutused ei peaks mitte koostama oma kriisiplaane, vaid toimepidevuse plaane, mis tuleneb neile pandud ootustest. Või peaks neid nimetama hoopis võimekuste plaanideks? Need ootused mingil ajahetkel muutuvad, vastavalt kriisi tasemele või julgeolekutasemele. Neid ootusti nimetatakse nüüd püsivaks kriisiülesandeks.
Tegelikult saab riigil olla vaid 1 kriisiplaan, kõik teised on toimepidevuse plaanid, mis põhinevad võimekuste ja ressursside eskaleerimise võimes vastavalt enne tuvastatud mõjudele.
Ja kui ressursse on vähe, pane see pigem mõjude hindamisse ja oluliste parterite kaardistusse.